Säästvast Kasutamisest tulenev kasu

Looduslike liikide kasutamine kollektsioneerimise või harrastusjahinduse eesmärgil on üldjoontes säästlik (J Mühle, IPBES ASUB).

Maailmas elab ligikaudu 8 miljardit inimest. Rohkem kui üks inimene kolmest, enamasti vaesemates riikides, sõltuvad loodusliku taimse materjali kogumisest toiduks ja kütuseks, kalapüügist ja jahipidamisest. Rikkamates riikides aitavad looduslikud liigid kaasa toidu mitmekesistamisele, tervisele ja taastumisele, samal ajal kui peamine toit tuleb põllumajanduslikust tootmisest. Inimesed sõltuvad kõikjal loodusest, puhtast õhust ja veest, seega tervetest ökosüsteemidest. Põllumajanduslik tegevus on hädavajalik, et toita kogu maailm. Maaviljelus ei tohi aga muutuda nii intensiivseks, et see kahjustaks ökosüsteemide võimet hoida meid, inimkonda, tervena.

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni hinnang näitas, et meie looduslike liikide kasutamine koriluseks ja harrastusjahinduses on maismaal üldjoontes säästlik. Kui sõltume toidu hankimisel metsloomaliikidest, on see vähem säästlik, eriti kui talud ja muud arendused muudavad maad nii palju, et ökosüsteemide toetus elusloodusele väheneb. Merekalanduse mõne valdkonna jätkusuutlikkus on muutunud vähemaks, kuid see paraneb pärast ülemäärase kasutamise perioodi lõppemist, mis on põhjustanud kalavarude vähenemise. Hindamine näitas ka, et looduslike liikide säästval kasutamisel on suur seni rakendamata potentsiaal ÜRO säästva arengu eesmärkide saavutamiseks.

Looduskaitse vajab kohalikku pühendumist

Terves ökosüsteemis karjatavad peruulased igal aastal metsikuid vikunjasid väärtusliku villa saamiseks © Ryan Smith/Shutterstock

Kui kasutamine on säästev, säilivad liigid tuleviku jaoks. Ilma tervete ökosüsteemideta ei saa aga liike säilitada. Kogukondade võimalus kasutada looduslikke liike on seega võimas stiimul säilitada nii liike kui ka ökosüsteeme, millest need sõltuvad. Rikkamates riikides toetab looduslike liikide kasutamine puhke-eesmärkidel liikide seiret, elupaikade taastamist, kodanike teadmiste tõstmist ja nende tegevuste aluseks olevat teadust. Kultuuripärand motiveerib kogukondi kõikjal, seega tuleb põlisrahva kauaaegseid teadmisi väärtustada ja austada. Kõigil juhtudel peavad kohalikel inimestel olema volitus kohapeal looduskaitseliste tegevuste läbiviimiseks. Teadaolevalt toovad kaitsealad kasu kohalikule kalandusele, seega võib ressursside säästev kasutamine tulu saada kohalikust looduskaitsest ja reservidest, kuid ainult siis, kui kogukonnad nõustuvad, et majandamismeetmed, sealhulgas keelud, on asjakohased.

Kas turism annab oma panuse?

Hästi korraldatud kalapüük või jahiturism annab sissetuleku, millega saab tasuda suurte alade säilitamisega seotud kulud © Shutterstock/wwwarjag

Loodusturism võib olla kogukondadele tuluallikaks. Turismi jätkusuutlikkust piirab reisimine, mis võib olla süsinikdioksiidimahukas. Külastajad avaldavad kohalikele ökosüsteemidele täiendavat survet, näiteks suurenenud veetarbimise läbi. Turism võib olla ökoloogiliselt jätkusuutlikum, kui küsida kohalikele ressurssidele juurdepääsu eest kõrgemat hinda. Seega, hästi korraldatud kalapüügist või jahindusest saadava tulu saab suunata suurte alade säilitamiseks, juhul kui kohalikud inimesed panustavad neisse aladesse ja nende alade looduslikku elustikku.

Kogukonnapõhine looduskaitse

Miljardid inimesed, kes korjavad loodusest taimi, püüavad kala ja kütivad loomi, peavad säilitama loodusrikkusi, millest nad sõltuvad © Shutterstock/hortimages

Kohalik säästev looduskasutus, mis ei ole seotud reisimisega, toetab teadlikkust kohalikest loodushüvedest. Selleks on vaja, et tarbitavad liigid oleksid arvukad ja et kohalikel elanikel oleks omandiõigus arvukuse toetamiseks vajalikele vahenditele, millega võib edendada kaitsemeetmeid. Miljardeid inimesi, kes koguvad taimi, püüavad kalu ja kütivad loomi, tuleb julgustada ja anda neile volitused loodusrikkuste säilitamiseks, millest nad sõltuvad. Nad peavad jälgima ja majandama oma keskkonda, tagamaks, et muutused maaharimisel ei muudaks tarbitavaid looduslikke liike liiga haruldaseks. Me peame sellist kodanikuteadust suunama ja julgustama kodanikke tegevustes, mis aitavad loodust, mitte ei takista selle kaasamist. Vaatame, kas teadusrevolutsioon suudab kaotada põllumajandusrevolutsioonist, tööstuslikust kalapüügist ja muudest intensiivsetest arendustest tekkinud kahju loodusele!