Prõpjat ja Tšornobõl jäid inimtühjaks pärast reaktori plahvatust 1986. aastal © R.Vicups/Shutterstock
Kaasaegsed sõjad põhjustavad kahjustusi ökosüsteemidele, alates taimede ja loomade ületarbimisest kuni tulekahjude ja saastamiseni, mis hävitavad elupaiku ja millega kaasneb kasvuhoonegaaside vabanemine tööstuspiirkondades. Elustiku taastumine vajab kõige rohkem aega väheliikuvate, aeglaselt paljunevate liikide puhul. Metsade taastumiseks võib kuluda sajandeid. Seetõttu nõuavad Genfi konventsioonid sõjas olevatelt riikidelt looduskeskkonna kaitsmist "laialt levinud, pikaajaliste ja tõsiste kahjustuste eest" ning keelavad sõjapidamise meetodid või vahendid, "mis on ette nähtud või eeldatavasti võimelised" sellist kahju tekitama. Selline kahju tekiks paratamatult tuumarelvade kasutamisest. Ukrainas Tšornobõlis, kus 1986. aastal plahvatas tuumareaktor, on suur osa muldkatte funktsioonidest taastunud 30 aastaga, kuid muud mõjud elustikule võivad kesta palju kauem. Tuumarelva mitmekordsest kasutamisest tulenevad ohud ökosfäärile hõlmavad võimaluse "tuumatalveks", kus taimed ei kasva mitme aasta jooksul.
Valitsemise ebaõnnestumine
Sõjas kahjustatud hooned ja puud Tšetšeenias © V.Melnik/Shutterstock
Sõda kujutab endast valitsemise ebaõnnestumist. Inimesed on arenenud nii sotsiaalsete kui ka konkureerivate loomadena. Agressiivsest konkurentsist lähtuvate ohtude tõttu on välja töötatud sotsiaalsed reeglid, mis reguleerivad üksikisikute käitumist ühiskonnas. ÜRO ja teised ülemaailmsed foorumid on formaliseerinud rahvusvahelise konsensuse ideaalsete käitumisstandardite osas kõigis ühiskondades, näiteks Genfi konventsioonide kaudu. Ühiskonnad muudavad oma sisereegleid aja jooksul, kuid nad vajavad võimalust teha seda omas tempos. Kaasaegsete sidevahendite kasutamine võib neid muutusi kiirendada, kuid desinformatsioon võib muutuda vastandlikuks ja põhjustada agressiooni.
Kaudsed mõjud ning võimalikud globaalsed ja kohalikud lahendused
Luiged ujuvad rahulikult sõjalaeva läheduses © Ellen6/Shutterstock
Sõja kaudsed tagajärjed võivad olla ökosfäärile kõige kahjulikumad. Inimkond on pidanud võitlust sõjas Covid-19 vastu, kuid nüüd on vastamisi palju tõsisema ohuga, mis tuleneb kliimamuutusest. Selle ohu üleelamiseks on vaja riikidevahelist üksmeelt ja tugevaid riiklike majandusi, et rahastada taastuvenergiale üleminekut. Agressioon riikide sees ja nende vahel ei kahjusta mitte ainult riikide majandust, vaid tõmbab ka avalikkuse tähelepanu kõrvale vajadusest tegeleda kliimamuutustega. Agressiooni suurendavad riikidevahelised teabevoo liikumise piirangud ja riigisisesed interneti kaudu kujundatud vastuolud. Kui sotsiaalmeedia kaudu jagatakse vastakaid arvamusi, siis võivad maid ja liike haldavad kohalikud inimesed muutuda sallimatuks looduse muude aspektide suhtes, selle asemel et saavutada kliimamuutuste vastane üksmeel.
Internet loob juhtimisvõimalusi, mis on sama tõsised kui temast lähtuvad ohud kultuurilisele terviklikkusele. Nii nagu konsensuslik kokkulepe juhib ÜROd, on ka kohalike omavalitsuste aluseks paljude huvide konsensus. Internet võimaldab glokaalset (üheaegselt nii globaalne kui kohalik) juhtimist, näiteks kohalike teadmisi ja seiretulemuste vahetamist globaalse tasandi juhiste saamiseks (nagu selles võrgustikus). Suurenenud organiseeritus tasanditel, millel tehakse konsensuslikke otsuseid, võib anda inimkonnale aega, et leida, kuidas ühe või mitme osapoolega valitsemine võiks riiklikul ja föderaalsel tasandil kõige paremini toimida.