Loodusressursside haldamine

Inuittide traditsioonilised teadmised aitasid lahendada Franklini ebaõnnestunud Arktika ekspeditsiooni mõistatust © WikiCommons

Haldamise all mõistetakse viisi, kuidas inimühiskond oma asju valitseb. See ei ole lihtsalt ülalt-alla valitsemine. Välja arvatud diktatuuride tingimustes vajab haldamine rahva nõusolekut, mis tugineb teadusel ja/või kogemustel põhinevatel teadmistel. “Traditsioonilised teadmised” arenevad läbi pikaajaliste loodusvaatluste, mis sajandite jooksul arenevad piirkondade juhtivateks haldamistavadeks koos empaatiaga kohalike motivatsioonide suhtes. Seda terviklikku teadmist on raske jäljendada ja seetõttu on see väärtuslik ressurss. „Kaasaegne teadus”, mis võrdleb piirkonnas tehtud vaatlusi ja teeb eksperimente, võib saada tõendeid kiiremini, mis on oluline kiirete muutuste ajal. Kohanev juhtimine aitab struktureeritud informatsiooni abil vastu võtta otsuseid, õppides sellest, mis toimib ja mis ei toimi.

Merelinde ohustab merereostus, kliimamuutused, kalade ülepüük ja kaaspüük © Marina Rosales Benites de Franco

IUCN-i liikide seisundi määratlemise ülemaailmselt tunnustatud protsess põhineb populatsiooni suurusel ja selle hävimise kiirusel. Kui olemasolevate andmete põhjal ei ole ühtegi kindlat tõendit hävimise kohta, on liik „kõige vähem ohustatud”, samas kui liik, mille täiskasvanud populatsioon väheneb oma eluea (lindude puhul tavaliselt kaks aastakümmet) jooksul poole võrra, on „ohustatud”. Kui leitakse meetodid, kuidas muuta arvukuse languse põhjused vastupidiseks, siis kõik populatsioonid ja suurimate liikide populatsioonid eelkõige võivad kahekordistuda ja veelgi enam kasvada. Ametiasutused on leidnud kaks meetodit liikide populatsioonide languse tagasipööramiseks: karistused ja hüvitised.

Kaitsmine ja karistamine

Varasema DNA-ekspertiisi läbiviimiseks oli nõutav veri, kuid nüüd vajatakse väga väikseid proove © Anatrack Ltd

IUCN jagab kaitsealad erinevatesse kategooriatesse – alates maast, kus enamik inimtegevusest on lubatud, kuni piirkondadeni, kus juurdepääs on piiratud. Liikide kaitse erineb ka tugevuse poolest, alates selle rakendamisest vaid pesitsusperioodil kuni loomade tapmise keeluni ilma eranditeta; “loomade õiguste” huvides püütakse isegi keelata igasugune loomapidamine. Kaitsega seotud regulatsioonid on edukad, kui neil on avalik toetus ja rikkumised on kergesti tuvastatavad, näiteks DNA-ekspertiisi abil. Kaitse on vähem tõhus, kui liigid põhjustavad kohalikele kogukondadele märkimisväärset kahju, eriti kui rikkumisi on kerge varjata. Karmide piirangute ja karistustega, juhul kui need ei takista õigusrikkujaid väikese avastamiseriski tõttu, võib kaasneda kohalike kogukondade võõrandumine.

Hüvitused ja taastamine

FairWild-sertifitseerimine © Traditional Medicinals Inc

Seal kus loomad põhjustavad probleeme, võib mõnel juhul halduskorraldus võita kohalike inimeste toetuse. Ökosüsteemide säilitamine ja taastamine nõuab kohaliku tasandi jõupingutusi pikema perioodi jooksul. Seadustega ei saa kedagi sundida tegema nõutavaid jõupingutusi ja halduspiirangud võivad neid hoopis peletada. Kui metsikutel liikidel on väärtus ja neid saab säästvalt kasutada, et "rahuldada praeguste ja tulevaste põlvkondade vajadusi ja püüdlusi", säilitavad kogukonnad neid juhul, kui tarastamise ja põllumajandustootmise eest ei maksta rohkem. Väga problemaatiliste liikide säilitamiseks toimivad hüvitused paremini kui sund. Liha saamine ja väärtuslike jahipidamisõiguste müümine võib olla märkimisväärne tulu, kuid sama tulu tuleb metsloomade vaatlemisest, seejuures turism võib olla tulutoov kohalikele elanikele ka ilma ökosüsteeme kahjustamata. Muud kaitse eest saadavad hüved on riigipoolsed haldustasud ja auhinnad parimate tavade rakendamise eest. Samuti on hea kasutada looduslikke tooteid koos sertifikaatidega, mis tõendavad nende kasutamise jätkusuutlikkust. Viimane suur rahvusvaheline looduskaitseleping, Bioloogilise Mitmekesisuse Konventsioon, mainib säästvat kasutamist viis korda enam kui kaitset.

Kohanev valitsemine

Hea valitsemistava peaks kohanema asjaolude ja faktide muutustega. Näiteks võib liik, mille arvukus on piisav säästlikuks kasutamiseks, muutuda haruldaseks ja vajada kaitset, kuid alles siis, kui selle arvukus on taastatud, võib liigi säästlikust kasutamisest saadav tulu uuesti motiveerida ökosüsteemide kaitsmist. Inimesed võivad igal pool olla vastu uuenenud kasutusviisile, kui mõni liik on muutunud kaitse- või turismieesmärgil ikooniks või kui rahateenimise eesmärgil ja nõudluse rahuldamiseks neid kodustatult aretama hakatakse. Võib esineda vajadus piirangute ja järelevalve järele mida kohalikud inimesed ei saa läbi viia ilma abita. Neil inimestel, kes armastavad ja haldavad oma maad ja kes järgivad reegleid, on rohkem praktilist võimekust säilitada “oma” loodust, kui neil, kes soovivad kaitsta teiste inimeste elusloodust. Hea valitsemistava hõlmab seaduste loomist, mis soodustavad looduskaitset parimate tavade kaudu ja võimaldavad kohalikel inimestel taas jätkusuutlikult sellest kasu saada. Euroopa Nõukogu on vastu võtnud neile põhimõtetele tuginevad hartad; Metsloomade rändliikide kaitse konventsioon on teinud tööd nende rakendamiseks.